Eesti riigis on midagi mäda. Järjest vähemaks jääb neid inimesi, kes tunnevad uhkust Eesti riigi üle. See ei ole see riik, millest aastakümneid tagasi unistasime. Valitsuskoalitsiooni poliitikud räägivad Eesti riigi tohututest edusammudest. Kohati võib jääda mulje, et Eesti ongi jõudnud juba viie rikkama riigi hulka. Paraku on tegemist ainult ühe ilusa muinasjutuga, edu ja jõukus inimesteni jõudnud ei ole. Ainuüksi eelmisel aastal lahkus Eestist ligikaudu üksteist tuhat inimest (rohkem kui on Türi vallas elanikke), kodukulud suurenevad, kümned tuhanded lapsed elavad süvavaesuses, kümned tuhanded inimesed käivad põhikohaga tööl ning saavad selle eest ainult miinimumpalka. Eestis on arestitud üle saja tuhande pangakonto, sest inimesed ei suuda enam võetud kohustusi täita.
Oma inimeste elujärje parandamiseks raha ei jätku, samal ajal matame sajad miljonid eurod Eesti riigi raha Estonian Airi ning Jordaaniasse ja USAsse. Kohatu on kulutada erakondade rahastamiseks 5,4 miljonit eurot, kui Eestis on nii palju tõsiseid probleeme. Kas see on ikka riik, mille üle peame uhkust tundma. Kas tõesti peab kulutama miljoneid eurosid (meie ühist raha) poliitpropaganda ja erinevate küsitluste korraldamiseks. See ongi Eesti Asja ajamine, vähemalt IRLi moodi. Skandaal järgneb skandaalile ning tänu partei lihtliikmetele, kes seda vaikides heaks kiidavad.
Ei tohi unustada, et meie kõik saame kaasa aidata ausama, läbipaistvama ja demokraatlikuma riigi ülesehitamisel. Elu Eestimaal sõltub veel siia jäänud inimestest. Meie kohus on kaasa mõelda, osa võtta, kõneleda, kirjutada, minna valima.
Sellest põhimõttest lähtun ka mina. Minu ettepanekutest saad edaspidi siit lugeda. Loodan, et need panevad mõtlema ning aitavad valikute tegemisel.
